KKK

Olen saanud aastate jooksul sadu küsimusi lapsevanematelt erinevate lastega seonduvate õiguste ja kohustuste kohta, mida võiksid vanemad minu hinnangul teada enne juristi poole pöördumistki. Seadused, mõistagi, on pidevas muutumises ning olulise osa vanema hooldusõigust ja ülalpidamist puudutavatest põhimõtetest kujundavad ka Riigikohtu lahendid, mida lapsevanemad reeglina ei tunne.

 

Selle tõttu olen siia koondanud kokku minuni enim jõudnud küsimused läbi aastate, millele vastuseid andes olen lähtunud oma parimatest teadmistest ja senisest pikaaegsest kohtukogemusest. Lastega seonduvates vaidlustes on aga väga oluline mõista, et see, mis sobis lahenduseks ühele perele, ei pruugi sobida lahenduseks teisele. Igaühe lugu on erinev isegi siis, kui asjaolud tunduvad Sulle endale mõne looga väga sarnased. Seega tuleb pea kõikides lugudes lähtuda just selle vaidluse üksikasjadest ning konkreetse lapse heaolust, aga üldiseid valdkondi, mis laienevad kõigile ning mis annavad ülevaate kehtivatest põhimõtetest, olen allpool lihtsas keeles lahti selgitanud.

 

Kui Sa oma küsimusele siit vastust ei leidnud või tahaksid oma loole individuaalset hinnangut saada, siis broneeri julgesti aeg minuga konsultatsioonile.

Kuidas hooldusõigust jagada, kui ma ei ela enam teise vanemaga koos?

Ühise kooselu lõpp ei pea alati tähendama lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamist ega ka selle jagamist. Kooselu lõppedes tuleb vanematel esmajoones last puudutavates kasvatuslikes küsimustes omavahel kokku leppida, arvestades seejuures nii lapse vanust, senist väljakujunenud elukorraldust kui ka tema enese arvamust. Oluline on, et lapse elukorraldus oleks mõistlik ning lapse heaolu toetav.

 

Näiteks kui lahkuminekujärgselt ei muutu lapse õppeasutus, elukoht ega üleüldine elukorraldus, sest vanemad on selles nõnda kokku leppinud või selles vaidlust ei olegi, pole põhjust hooldusõiguses muudatusi teha. Seda tuleks teha vaid juhul, kui last puudutavates olulistes küsimustes omavahelisele kokkuleppele saada ei õnnestu, üks vanem asub põhjendamatult takistama ühise hooldusõiguse teostamist või ei lähtu muul moel oma seaduslikku esindusõigust kasutades lapse huvidest, mis päädivad vanemate ületamatute erimeelsustega.

Kui lapse teine vanem pole nõus lapse koolivahetusega, siis kas see on aluseks, et ühine hooldusõigus lõpetada?

Jah, võib olla, aga ilmtingimata ei pruugi. Vanema hooldusõigus koosneb laias laastus isikuhooldusõigusest (s.o õigus ja kohustus hoolitseda lapse isiku eest) ja varahooldusõigusest (s.o õigus ja kohustus hoolitseda lapse vara eest). Isikuhooldusõigus omakorda jaguneb kolme suuremasse otsustusõiguste kogumisse – s.o lapse viibimiskoht (alaline elukoht, õigus reisida), hariduskorraldus (õppeasutuse valik, koolikohustuse täitmine, huvihariduse korraldamine) ja tervisekorraldus (perearsti valik, lapse tervist puudutavate otsuste vastuvõtmine, kohase arstiabi tagamine jmt). Kui vanemad vaidlevad ainult ühes last puudutavas küsimuses, ei ole üldjuhul põhjendatud hooldusõigust tervikuna lõpetada, vaid lähtuda tuleb üksnes sellest, milles erimeelsus seisneb.

 

Hariduskorralduse puhul on võimalik nii ühine hooldusõigus selles küsimuses lõpetada ja hariduskorraldus üleüldise õigusena ühele vanemale üle anda (s.t vanema edaspidist ainuõigust valida lapsele õppeasutus, seda muuta, seada sisse huviharidus jne ilma teise vanema nõusolekuta), ent ka anda vanemale üle ühekordne õigus konkreetses küsimuses otsustusõiguse teostamiseks – näiteks konkreetsel juhul muuta lapse õppeasutust, mille järgselt säilib ühine hooldusõigus ja mistahes muud küsimused vajavad edaspidi endiselt mõlema vanema ühist nõusolekut.

Ma ei saa teise vanemaga last puudutavates küsimustes mitte millegi osas kokkuleppele. Kas saaksin ühise hooldusõiguse teise vanemaga lõpetada, et lapse elu üle ise otsustada?

Jah, kui erimeelsused on ületamatud ning kummalgi vanemal oma (erinev) nägemus lapse kasvatamisest, siis tõenäoliselt pole võimalik ega ka mõistlik ühist hooldusõigust edasi kanda. Oluline on see, et hooldusõiguse lõpetamise tingiksid väga kaalukad asjaolud, mis ei võimalda ühist hooldusõigust heavanemlikus koostöös teostada. Seda juhtub eriti sagedasti siis, kui tegemist on olnud vägivaldse suhtega (olgu selleks siis emotsionaalne, füüsiline, majanduslik või mistahes muus vormis vägivald), aga vahel ka muul juhul.

 

Lapse elu ei saa jääda vanemate heitluste tõttu korraldamata, mistõttu juhul, kui vanemad kokkuleppele ei saa, hindab kohus ise, mis on lapse huvides ning kummal vanemal on enam ressurssi, suutlikkust ja oskust lapse suhtes olulisi otsuseid vastu võtta. Oluline on, et laps ei jääks vanemate vaidluste vahele ning et tema kasvukeskkond oleks tema arengut, heaolu ja parimaid huve igati toetav.

Kui kohus on andnud lapse hooldusõiguse minule, siis kas teisel vanemal puudub õigus nõuda lapsega suhtlemist?

Ei. Hooldusõiguse kuuluvus ja suhtlusõigus ei ole omavahel seotud, s.t et isegi juhul, kui ühele vanemale kuulub lapse ainuhooldusõigus, on teisel vanemal õigus lapsega suhelda. Suhtlemisõigus tuleb vanemalt eraldi ära võtta ning see on põhjendatud vaid juhul, kui vanem on lapsele ohtlik või suhtlemine lapsega on last kahjustav.

Kuidas peaks lahkuminekujärgselt laps suhtlema lahuselava vanemaga?

Lahkuminekujärgselt tuleb vanematel esmajoones leppida kokku mh ka selles, kuhu jääb lapse alaline elukoht ning millise sagedusega suhtleb laps lahuselava vanemaga. Kokku võib leppida ka selles, et lapsel on vahelduv elukoht, ent selle võimalikkus sõltub väga paljudest teguritest, mida tuleb igal üksikul juhul eraldi hinnata. Riigikohus on 2023. aastal uue põhimõttena sõnanud, et ühine hooldusõigus ei tähenda vanemale automaatset õigust nõuda lapsele vahelduvat elukohta, ent samas leidub juhte, kus säärane elukorraldus võib olla ka lapse huvides.

 

Suhtlemiskorra sisse seadmisel mängivad mh rolli näiteks lapse vanus, tema enese arvamus, vanemate töökorraldus, emotsionaalne side lapsega, varasem pühendumus, vanemate elukohtade vahemaa, suutlikkus koostööd teha jmt asjaolud. Iga vanem peaks säärases olukorras olema valmis pidama teise vanemaga ausat ja avameelset vestlust, hinnates üheskoos oma võimalusi, ühise lapse vajadusi ja seda, mis nende lapsele on parim, sest selge on see, et just vanemad ise tunnevad oma last kõige paremini.

Ma ei saa teise vanemaga lahkuminekujärgselt lapsega edasisest suhtlemisest kokkuleppele. Kuidas saaksime erimeelsused lahendada?

Kui vanemad ei jõua lapsega suhtlemise korraldamisest kokkuleppele, võiks pöörduda kohaliku lastekaitseteenistuse poole, kes aitaks tekkinud lahkheli lahendada. Kui see aga ei õnnestu, tuleb pöörduda perelepitusse, mida koordineerib Sotsiaalkindlustusamet. See on mh ka eelduseks, et suhtlemiskorra kindlaks määramise avaldusega kohtusse pöörduda. Lepitusmenetlust ei tule eelnevalt läbida üksnes juhul, kui vanem on olnud kas lapse või teise vanema suhtes vägivaldne.

 

Lepitusteenuse eesmärk on peegeldada vanematele tagasi nende lahkhelide sisu, suunata neid lapse vajadusi arvestavaid kokkuleppeid tegema, anda juhiseid, kuidas ka paarisuhte lõppedes ühine laps heavanemlikus koostöös siiski üles kasvatada ning vanemaid üleüldiselt lepitada. Lepitus võib olla nii edukas kui ka edutu. Edutu lepituse järgselt väljastab lepitaja vanematele lepituse edutuse tõendi, mis on aluseks, et suhtlemiskorra kindlaks määramise nõudega kohtusse pöörduda.

 

Perelepitusse pöördumise kohta leiad infot siit.

Soovin lapsega teise linna kolida. Kas on võimalik, et teisel vanemal on õigus seda takistada?

Jah, on küll, eeldusel, et vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Lapse alalise elukoha määramine on last püsivalt mõjutav kasvatuslik küsimus ning see eeldab alati vanemate kokkulepet. Kui küsimuses kokkuleppele ei jõuta, on võimalik nõuda vastava otsustusõiguse saamist kohtult, ent lapsega kolimine peab olema põhjendatud ja lapse huvides, tagades seejuures võimaluse lapse ja lahuselava vanema suhte säilimiseks ja jätkumiseks. Eranditeks on vägivaldsed suhted, millisel juhul eelmainitu ei kehti.

Mis vanusest alates võib laps keelduda vanemaga suhtlemisest, kellega kohus on suhtluskorra määranud?

Lapsel on seadusest tulenevalt õigus vanemaga suhelda, ent kohustust seda teha, seadus ei sätesta. Sellist vanust, millisest ajast alates võib lähtuda suhtlemiskorra kindlaks määramisel vaid lapse soovidest, otseselt ei olegi, ent lapse arvamust, soove ja põhjuseid nende taga, tuleb kindlasti arvestada terve lapse elukaare vältel. Riigikohus on näiteks öelnud, et lapsele vastumeelse suhtluse pealesurumine võib vastupidiselt soovitule suhet lapse ja lahuelava vanema vahel veelgi kahjustada, mistõttu on väga oluline, et lapse arvamusel oleks menetluses oluline koht.

 

Oluline on aga teada, et 14-aastasele lapsele tekib kohtumenetluses iseseisev kaebeõigus ning seejuures ei luba seadus rahuldada hooldusõiguse üleandmise avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps sellele vastu on. Sellest tulenevalt ei saa ka vähemalt 14-aastast last kohustada suhtlema vanemaga, kes seda ühelgi tingimusel ei soovi, sest lapse arvamus on kohtule siduv. Ka nooremate laste puhul on nende arvamuse väljaselgitamine ja sellega arvestamine menetluses väga oluline, ent nende arvamus pole kohtule siduv, vaid seda tuleb hinnata koostoimes ka muude asjaoludega. Nii võib juhtuda, et kohus teeb asjas otsuse, mis ei ühti küll lapse arvamusega, ent on siiski asjaolusid kaaludes kohtu hinnangul lapse parimates huvides. Seda, miks kohus lapse arvamusega ei arvestanud ning sellest erinevalt talitas, tuleb kohtul lahendis põhjendada.

 

Vanemad peavad aga endale teadvustama, et suhtlemiskord ei saagi reguleerida lapse ja vanema suhteid väga pikki aastaid, sest laps kasvab, seejuures tema mina-pilt, emotsionaalne küpsus, sotsiaalsed sidemed ja üleüldine elukorraldus koos muuga pidevalt muutub, mistõttu ei pruugigi näiteks 13-aastasele lapsele sobida samasugune suhtluskord nagu siis, kui ta oli veel 7-aastane. Riigikohus on andnud suuniseid ka nn astmeliste suhtluskordade kindlaks määramiseks, mis järk-järgult suurenevad, ent need on praktikas leidnud rakendamist pigem siis, kui esineb vajadus lahuselava vanema ja lapse suhte taastamiseks ja tugevdamiseks ning seegi jääb eesmärgi saavutades ühel hetkel paikseks.

 

Palju oleneb ka sellest, milline on lapse suhe lahuselava vanemaga ja kas lahuselav vanem ise panustab sellesse, et lähedast suhet lapsega hoida ja tugevdada. Kui laps keeldub suhtluskorra alusel vanemaga suhtlemisest ning sellel on objektiivsed põhjused, on võimalik taotleda suhtluskorra muutmist, vajadusel ka suhtlusõiguse piiramist või see üldse vanemalt ära võtta. See oleneb väga suures ulatuses sellest, mis asjaoludel on vastumeelsus tekkinud.

 

Samas on oluline ka see, et lapsega kooselaval vanemal on üldjuhul kõrgendatud kohustus soosida lapse suhet lahuselava vanemaga ning olla lapsele toeks, kuivõrd laps elab kooselava vanema mõjuväljas ning võib loobuda suhtlemisest teise vanemaga üksnes ka seetõttu, et ta soovib olla lojaalne kooselavale vanemale, kelle suhted lahuselava vanemaga on kehvad. Vanematel on siin ülioluline roll mitte peegeldada oma tundeid, raskeid ohkeid ja isiklikku pettumust paarisuhte purunemisest üle lapsele, et laps ei tunneks kohustust vanemate vahel valida.

Kui suur on lapsele makstav elatis?

Iga lapse ülalpidamiskulu on individuaalne ning sõltub väga paljudest teguritest. Selleks, et lihtsustada lapsele elatise nõudmist ning soosida vanematevaheliste kokkulepete tegemist, on seadusandja näinud ette nn miinimumelatise, millest väiksem ei tohiks igakuine elatis ühele lapsele olla. Selle suurus alates 01.04.2024 on ühele lapsele 287,72 eurot kuus. Miinimumelatis muutub iga aasta 1. aprillil vastavalt möödunud aasta tarbijahinnaindeksi ja keskmise palga muutustele, mh võetakse miinimumelatise arvestamisel automaatselt arvesse lapsele makstavat lapsetoetust (s.o 2024. aastal 80,00 eurot esimese ja teise lapse kohta ning 100,00 eurot alates kolmandast lapsest).

 

Lisaks eelnevale võivad mõjutada elatise suurust ka muud asjaolud – nt. osa lapse ülalpidamiskulusid tasub lahuselav vanem ise ja vahetult, laps veedab aasta lõikes rohkem kui seitse ööpäeva kuus lahuselava vanemaga või tegemist on sama pere mitme lapsega, kelle vanusevahe on väiksem kui kolm aastat. Miinimumelatist saab arvutada ning seda selgitavat infot leiab Justiitsministeeriumi elatiskalkulaatorist.

Kas lapsele saab nõuda ka miinimumist suurema elatise maksmist?

Jah, saab küll. Miinimumelatis kehtib kõikidele lastele üle kogu riigi ühte moodi. Elatustase, sh eluasemekulud, töötasud, laste huviringide tasud jmt, on aga erinevais Eesti paigus väga erinevad, mistõttu võib esineda olukordi, mil miinimumelatis ei kata lapse reaalseid vajadusi. Oluline on seegi, et elatise väljamõistmise üheks komponendiks on ka varasema elatusstandardi hindamine, s.t et kui lahkuminekujärgselt pole vanemate majanduslik olukord oluliselt muutunud, ei tohiks muutuda oluliselt ka lapse elatusstandardid. Lapse elatustase sõltub otseselt tema vanemate elatustasemest ning seadus kohustab vanemat kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid lapsega ühetaoliselt. Ühtlasi võimaldab seadus kalduda kõrvale ülalpidamiskohustuse võrdsusest näiteks juhul, kui vanemate majanduslik olukord on ebavõrdne või lapse kulude jaotus vanemate vahel on ebaproportsionaalne.

Millistel juhtudel tohib elatist vähendada?

Nii nagu võimaldab seadus nõuda miinimumist suuremat elatist, võimaldab seadus elatist ka vähendada. Ammendavat loetuelu sellest, mis seda tingivad, seadus ei sätesta, aga praktikas on selleks loetud näiteks kohustatud vanema (osalist) töövõimetust või uuest suhtest juurde sündinud lapsi, kes jääksid majanduslikult vähemkindlustatud olukorda võrreldes selle lapsega, kes vanemalt elatist nõuab. Oluline on teada, et töötus ei vabasta vanemat ülalpidamiskohustusest. Vanem on kohustatud tegelema tulutoova tegevusega ning oma võimetekohast tulu teenima.

Mis vanuseni on lapsel õigus vanemalt elatist nõuda?

Alaealist last tuleb ülal pidada kuni täiskasvanuks saamiseni. Täisealiseks saanud lapsel on õigus ülalpidamisele kuni 21-aastaseks saamiseni juhul, kui ta omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes. Oluline on, et alaealise nimel saab nõude kohtusse esitada lapsevanem, ent täisealiseks saanud laps peab nõude vanema vastu esitama kohtusse ise.

Kas elatise saamiseks on vaja teise vanema vastu kohtusse pöörduda?

Ei pea. Levinud on eksiarvamus nagu lapsele makstav elatis on „ametlik“ vaid siis, kui selle on välja mõistnud kohus. See ei vasta tõele.

 

Alaealise lapse ülalpidamiskohustus on vanemale seadusest tulenev, mida ei muuda ametlikuks kohtuotsus, vaid seadusest tulenev kohustus ise. Seega tuleb esmajoones elatise suuruses teise vanemaga kokku leppida. Võimalike tulevikus tekkivate erimeelsuste vältimiseks on soovituslik sõlmida see kirjalikult – eelistatult notariaalselt tõestatud vormis, mis võimaldab seda ka vajadusel sundtäita, s.t et kui elatist maksma kohustatud vanem ei pea notariaalselt sõlmitud kokkuleppest kinni, on võimalik algatada elatisvõla sissenõudmiseks täitemenetlus ilma kohtusse pöördumata.

 

Kui vanem keeldub lapsele elatist tasumast, ei pea kokkuleppest kinni (hilineb maksetega, teeb omaalgatuslikke mahaarvamisi) või kokkulepet ei õnnestugi saavutada, tuleb pöörduda elatise väljamõistmiseks kohtusse.

Kas elatist saab nõuda ka tagasiulatuvalt?

Jah, saab. Seadus võimaldab nõuda elatist ühe aasta eest enne elatisnõude kohtusse esitamist.

Leiame ühiselt vastused Sinu küsimustele! Võta minuga ühendust.

    error: Content is protected !!