Kas lepitusmenetlus on ilmtingimata vajalik?
11. juunil saatis Justiitsministeerium kooskõlastusringile seadusemuudatuste eelnõu, millega planeeritakse anda kohtutele täiendavaid võimalusi vanema ja lapse lähedase suhte hoidmiseks või taastamiseks, olukorras kui vanemate omavaheline koostöö ei toimi.
Ühe olulisima muudatusena kaotatakse ära suhtlemiskorra lahendite rikkumise korral seni kohustuslik kohtuliku lepitusmenetluse läbimine enne sundtäitmist võimaldavate meetmete rakendamist. Muudatus on ajendatud ennekõike asjaolust, et praktikast tulenevalt on ilmnenud, et enamikel juhtudel ei kanna lepitusmenetlus oma eesmärki ning see tunnistatakse vanemate koostöö puudulikkuse ja äärmuslikult keeruliseks kujunenud suhete tõttu ebaõnnestunuks. See vormiline protsessikohustus on aga aeganõudev, ent tihti tulemuseta. Samuti tuleb kohtul edaspidi arvestada seda, kas peres on ilmnenud vägivalda, sh tuleb selle alla liigitada ka olukord, kus laps on pidanud vägivalda pealt nägema.
Muudatusi on vaja
LITIGANTE Õigusbüroo hinnangul on seadusemuudatused vajalikud ja laste huvides. Tuleb jaatada Justiitsministeeriumi seisukohta, et tihtipeale kujunevad suhtlemiskorra rikkumist käsitlevad lepitusmenetlused formaalseteks protsessitoiminguteks, millel tulemusliku väljendi puudumine on kõikidele osapooltele ette teada, ent protsess ise siiski kohustuslik. On tervitatav seadusandja tahe tuua keeruliseks kujunenud perekondlikesse suhetesse lepituse kaudu õigusrahu, ent praktikast tulenevalt ei ole see alati tõesti täitnud oodatavat eesmärki. Samas ei saa väita, et lepitusmenetlus üldse ei toimikski, sest mõistagi leidub ka häid näiteid. Kahtlemata ei saa aga mööda vaadata tõsiasjast, et tihtilugu on lepitusmenetluse algatamise hetkeks vanemlikud suhted kujunenud sedavõrd keeruliseks, et igasugune vanemlik koostöö on kas täiesti välistatud või sedavõrd puudulik, et mitte ükski lepitusmenetluse kandvat eesmärki täitev õigusnorm, seda olukorda suuteline muutma ei ole. Aeg laste, eriti aga väikelaste, elus on teatavasti armutu ning see võib tekitada olukorra, kus ühest vanemast niigi võõrandunud laps võib aeganõudva, ent formaalse, menetluse tõttu võõranduda lahuselavast vanemast täiesti jäädavalt. Ei ole kahtlustki, et iga lapse huvides on omada kaht hoolitsevat vanemat, mistõttu vanemate omavahelised pinged ei peaks üheltki lapselt võtma teise vanema armastust. See on see lapse huvi, mida seadusandja peaks kaitsma ning mida planeeritavad seadusemuudatused kehtivast korrast oluliselt erinevalt ka tagada võiksid.
Loe lähemalt siit.
Tuletame siinkohal meelde, et tegemist on planeeritava seadusemuudatusega, mis tähendab, et enne seadusemuudatuste jõustumist, on siiski täitmiseks kohustuslik veel täna kehtiv kord.
LITIGANTE Õigusbüroo